Est   Eng   Rus  

MAALEHT 16.07.2009

Meelis Marmori lihakarjafarmis on mustad veised, Viskla Farmeris valged


Eestis on hakatud kasvatama järjest põnevamaid lihaveisetõuge. Vanadele tuttavatele herefordidele ja limusiinidele astuvad jõudsalt kandadele uued tõud: mustad aberdiin-angused ja valged šaroleed.

 

Aberdiin-angus
Foto: Raivo Tasso

 

Paljud lihaveisepidajad kasvatavad täna veel ristandloomi, kuna on lihakarjale üle läinud pärast piimatootmise lõpetamist. Tavapärane üleminek – piimalehma seemendamine lihatõugu pulliga – annab esialgu kesisemate lihaomadustega järglasi. Puhtatõuline lihaloom on alles viies põlvkond.

Aberdiin-angustel on marmorjas liha

Ent järjest rohkem on neidki, kes karja juba puhtaks saamas või alustasid kohe puhtatõuliste loomade pidamist.

Üks parim aberdiin-anguste tõukari elab Lustivere mail ning seda peavad isa ja poeg Rünno ja Meelis Marmor. Firma nimi on Aberdeen Top Genetics.

 

Mõte lihakarja pidama hakata tuli Meelis Marmoril sellepärast, et tema ja ta isa seakasvatusfirmal Kaavere farmil jäi viljakasvatusest põhku üle. Samuti kuulub neile 600 hektarit rohumaid, mida sigadel vaja pole. Piisonifarmi omaniku Hillar Pulgaga nõu pidanud, otsustas mees aberdiin-anguste kasuks.

Nagu iga omanik, peab ka Meelis Marmor just oma veisetõugu parimaks.

Aberdiinid on tema sõnul vähenõudlikud, kiire kasvu ja rahuliku iseloomuga, elavad hästi ära looduslikel rohumaadel ega vaja lisasöötmist.

Nad saavutavad ruttu seemendamiseks vajalikud 450 kilo, poegivad kergelt ja neil on hästi arenenud ematunded. Piima jätkub vasikatele rohkem kui pooleks aastaks.

Aberdiin-anguste liha on Meelis Marmori sõnul kõige kvaliteetsem, niinimetatud marmorliha. Ja sellel pole mingit pistmist omaniku nimega. Marmorlihas on lihaskiudude vahel rasvkude, mis jätab lihast marmorja mulje.

Marmorlandi Esimene Printsess

Nagu räägib farmi perenaine, Meelise kaasa Piret Laanetu, on aberdiin-anguse tõu algkodu Šotimaal Aberdeeni ja Anguse krahvkonnas.

“Just Šotimaal Castle of May nimelises lossis elab kuninganna Elizabeth II aberdiin-anguste kari. Praegu on anguse tõu patroon prints Charles,” teab Piret Laanetu

Tõu suursugususele vastab ka selle aretus. Aberdiin-anguse tõuloomad kuuluvad ülemaailmsesse registrisse, mida peetakse Šotimaal.

Et veis sinna pääseks, peavad tema esivanemad olema teada kümme põlvkonda. Ja nagu sellest oleks veel vähe, tuleb teha ka DNA-test.

Aga selle eest näeb tõutunnistus uhke välja ja loomadel on lausa suguvõsanimed. Nimi algab alati aretusfarmi nimega ning sisaldab elemente nii isa kui ema nimest.

Meelis Marmori aretusfarm on ülemaailmses registris seni ainuke Eesti farm kauni nime all Marmorland.

“Esimene meie oma karjas sündinud vasikas sai nimeks Marmorland First Princess,” lisab Piret Laanetu.

Uhke nimega First Princess kuulub 75 ammlehma hulka. Enamik tema kaaslastest on ostetud Šotimaalt Rosemounti farmist. 2006. aastal toodi sealt 37 ja 2007. aastal 35 tõu­mullikat.

Tõuaretuseks osteti ka kaks noort pulli, mõlema hind umbes 60 000 krooni.

Need praeguseks tonnised mürakad on parimas meheeas ja kumbki oma ammlehmadega koos karjas. Ühe nimi on Cairnton Kaytwo ehk Keitu, teisel Tonley Black Dart ehk Toni.

Et lihaveiseid pidada, käi Ameerikas ära

Kose kandis peab lihakarja Ivo Nokkur, kelle firmal on küla järgi pandud nimi, Viskla Farmer OÜ. Metsandust õppinud noor mees pääses1990. aastatel vahetustudengina USAsse Ohio ülikooli.

“Mul polnud aimugi, et õppimine seal nii palju maksab,” naerab Ivo tagantjärele. Raha tal polnud ning ülikool tuli vahetada farmi vastu. Ameerika farmides, kus peeti ka lihakarja, töötas mees poolteist aastat. Siis maandus Ivo kodukülla.

“Nägin telekas “Maahommikus” Vessartit ja lihaveist ning mõtlesin, et see on täpselt õige asi!” meenutab Nokkur algust. Ta luges läbi lihaveiste kasvatamise käsiraamatu ja ostis Vilama ühistust 18 ristandveist.

Sealsed kehvemad piimaandjad olid seemendatud lihatõugude limusiini ja piemontiga ning need müüdi ära. Kalmer Visnapuu karjast ostis ta neile simmentali tõupulli. Nüüdseks on karjas palju valkjasbeeže loomi, šarolee ja simmentali ristandeid.

“Simmentalil on see hea omadus, et tal on teistest lihatõugudest parem piimaand ja vasikad saavad 8–9 kuud imeda,” kiidab Nokkur.

2007. aastal käis Ivo Nokkur lihaveisekasvatajate õppereisil USAs. Järjekordne Ameerika-käik tegi sihid selgeks.

Mahetootmine takistab arengut

 


Šarolee
 
“Tegelikult meeldis mulle šarolee juba siis, kui käsiraamatut lugesin,” ütleb Ivo Nokkur. Esimeseks tõupulliks oligi plaanitud osta šarolee, kuid sel ajal polnud neid Eestis saada.

“Ameerikas nägin tõelisi šaroleesid, kellel olid olemas kõik tõutunnused ja aretusväärtus, mida ma oma karja juures näha tahan. Kõik lehmad nägid välja nagu eesti raskeveohobused. Hämmastas karja geneetiline ühtlus. Minu otsus on minna puhtatõulisele šarolee karjale.”

Šarolee juures meeldib Nokkurile see, et ta kasvab kiiresti ja tal on tugevad jalad. “Kui nii raske kere peal on, nagu šaroleedel, peavad jalad tugevad olema.” Enamik tema noorpulle on läinud eksporti Lääne-Euroopa nuumafarmidesse, kus samuti jalgadele suurt tähelepanu pööratakse.

Esimese tiine puhtatõulise šarolee mullika tõi Nokkur Taanist, teise Soomest. Need ongi tema karja au ja uhkus. Tõuparandajaks ostis ta Jaanus Sallilt 6aastase šarolee pulli.

Puhtad šaroleelehmad on tänavu kunstlikult seemendatud. “Loodan pullvasikaid, et tõupulle saada,” unistab farmer, kelle soov on võimalikult kiiresti kari puhtatõuliseks saada. Ristanditega võtab see veel mitu aastat aega.

“Hea oleks kasutada embrüosiirdamist,” selgitab Nokkur. Siiski ei saa ta seda teha, on üks takistus – mahetootmise puhul pole embrüosiirdamine lubatud.

Ivo Nokkur kaalub tõsiselt, kas võtta järgmiseks viieks aastaks taas mahetootmise kohustust. Siiani on see ennast õigustanud – mahetoetuse abiga on ta muretsenud kõik tootmiseks vaja mineva inventari. Nüüd aga hakkavad mahenõuded arengut takistama. Ka puuduvad tal mahetootmiseks vajalikud looduslikud karjamaad – Harjumaal on maad vähe.

Lisaks embrüosiirdamisele, mis viiks mehe tema unistuste karjale lähemale, tahab šarolee lisasöötmist. Mahedat jõusööta aga ei müüda või on see kallim.

Lihaveiseid igale maitsele

Tegelikult on Eestis kasvatatavast 11 lihaveisetõust igal huvilisel võimalik leida just talle sobiv. Rannakarjamaid hoiavad korras dekoratiivsed šoti mägiveised, puisniite hooldavad hästi vähenõudlikud, aga rasvasema lihaga herefordid, kes lisaks lahjale karjamaarohule söövad ka puude-põõsaste oksi ja lehti.

Pehmema liha himulised võivad pidada Prantsusmaalt pärit limusiini või itaalia piemonti tõugu, lihaomadusi aitab ristamisel parandada heleda pehme lihaga belgia sinine jne.

“Igaüks kasvatagu seda tõugu, mis just talle sobib,” on lihakarjapidajad veendunud.

Ivo Nokkuri lihakarjafarm

Viskla Farmer OÜ
100 ha maad
51 ammlehma
75 looma
Simmentali ristandid ja šarolee

Meelis Marmori lihakarjafarm

Aberdeen Top Genetics OÜ
600 ha maad
75 ammlehma
170 looma
Aberdiin-angus

Lii Sammler
16. juuli 2009

2014. AASTA PARIM LIHAVEISTE ARETUSKARI EESTIS.
2009 AASTA PARIM LIHAVEISEKARI EESTIS